Nipet-Näpet

Tere taas!

Minu blogis on pikka aega vaikus varitsenud, aga nüüd ilmuvad siia mõned read. Jutustan, kuidas seni läinud on ning mida ma üldse teinud olen. 

Nüüdseks olen Hispaania õhku hinganud üle kuu aja. See on lausa pöörane, kuidas aeg tormab.

Mainin kiirelt ära, et ma saan ka koolis käia, aga ma ei jää hetkel sellele teemale peatuma, kuna peatselt ilmub postitus, mis keskendubki vaid koolile. 

Hoolimata sellest, et kuu on möödunud ruttu, on selle ajaga kaasnenud suured arengud. Oktoobris Hispaaniasse maandudes oskasin ma vaid kõige algsemaid lauseid. Jutust arusaamine oli sama hea kui null. Aga tänaseks mõistan ma üsnagi hästi, mida kodus räägitakse ning avan üha enam ka oma suud. Minu siinsed ema ja isa ei mõista inglise keelt ning nendega pean puhtalt hispaania keeles hakkama saama. Õe, venna ja sõpradega suheldes võtan appi inglise keele, aga ma püüan siiski võimalikult palju ennast hispaania keeles väljendada. 
Kindlasti kogevad enamus vahetusõpilased, nii ka mina, kohmetust, kui uues keeles kõnelemine tasapisi vedu võtma hakkab , aga uskuge mind, see pole hirmu väärt! Ma olen saanud nii palju toetust perelt ja sõpradelt ning nemad ongi selleks, et minu vigu parandada ja üha julgustada neid tegema ning edasi arenema.
Mäletan, kui kool sai minu jaoks alles alguse ja pean tunnistama, et esimesed päevad olin ma kohutavalt arg, mis tavaliselt ei ole mulle omane kirjeldus, aga võta näpust. Ning see pärast otsustasin suhelda algselt inglise keeles, mida teen siiani, aga juurde on lisandunud muidugi hispaania keel. Aga milleni ma jõuda üritan, on hetk, kui ütlesin klassis esimesed laused kohalikus keeles ning koheselt levisid rõõmuhõisked ja teated, et uus tüdruk rääkis just hispaania keeles. Sellisest asjast piisab, et motivatsiooni ikka jaguks ning oleks kindel tunne, et sind toetatakse igal väiksemalgi sammul!

...

Oma vaba aja sisustan ma peamiselt trenni ja õpingutega ning käin iga päev Messiga (meie pere nummi koerake) korra või kaks pikalt jalutamas. Ja see on uskumatu, kui imeline on siinne maastik, mida jalutades suu ammuli imetlen! Isu ei saa lihtsalt vaatamisest täis!



Samuti naudin ma üksinda tänavatel uitamist. Pildilt on näha, et tänavatel võib kohata apelsini-, mandariini- ja ka sidrunipuid. Ning mulle meeldib kohutavalt, kuidas kodude rõdud ja aknalauad on taimedega üle kuhjatud.





Lisaks on eriti vahva, kuidas kõik alati üksteist teretavad, olgu tegu tuttavatega või mitte. Tuttavad muidugi võtavad lausa hetkeks hoo maha ja vahetavad paar sõna. 
Kuigi mina olen ju täielik uustulnuk, jõuavad minuni kõik teretamised. Isegi autoga sõites pole mitte kellelegi probleem viibata või ka aken alla lasta, et "Hola!" hüüda. 



...


Kahjuks on koroona ikka veel väga suur probleem ja sellega kaasnevad erinevad keelud ja piirangud. Mask on kohustuslik, alates kella üheteistkümnest kodudest väljas viibid ei tohi, seltskond ei või olla suurem kui kuus inimest jne. 
Aga piiranguid kenasti jälgides, oleme neiudega saanud siiski nädalavahetustel väljas söömas käia ning pidanud näiteks lauamänguõhtuid. 







***

Selline oligi minu kerge ülevaade, kuidas siinne elu veereb. Nagu ikka olen avatud küsimustele, jättes need kommentaaridesse või kirjutades otse mulle ;)

Jääge ikka moodsaks ja hoidke oma tervist! 

M.

Kommentaarid